Santiago de Compostela on linn Põhja-Hispaanias, kuhu legendi järgi on maetud Jeesuse jünger, Jaakobus Vanem, Sebedeuse poeg. Keskaegses Euroopas oli Santiago de Compostela tähtsuselt kolmas palverännu sihtpunkt Jeruusalemma ja Rooma järel.
Ajalooline tõendusmaterjal Jaakobuse kohta on napp. Santiago de Compostela palverändurite uurija Tiina Sepp kordab oma raamatus „Peregrina päevik“ versiooni Jaakobuse säilmete Hispaaniasse jõudmisest, nimetades seda müütilis-ajalooliseks kronoloogiaks. Selle legendi järgi lahkus Jaakobus Jeruusalemmast peale Kristuse surma. Ta asus evangeliseerima Hispaaniat ja peale edukat misjonireisi pöördus tagasi Jeruusalemma. Aastal 44 lasi kuningas Herold Agrippa Jaakobusel pea maha lüüa ja tema keha visata üle linnamüüri. Pimeduse tulles võtsid jüngrid surnukeha, viisid selle paati ja sõudsid merele. Paat randus Põhja-Hispaania, Galicia maakonna pealinna, Iria Flavia, lähedal. Mitmete imeliste sündmuste kokkusattumusel maeti Jaakobuse keha vanale Rooma kalmistule Iria lähedal. Kaheksasaja aasta jooksul muutus surnuaed põlluks. 812. aastal hakkas sellel põllul sündima imelisi asju. Imeline täht tõusis põllu kohale ja eremiit Pelaio kuulis muusikat. Neist märkidest juhituna leidis Pelaio Jaakobuse surnukeha, teatas sellest kohalikule Iraia piiskopile. Kuningas Alfonso II, kuuldes piiskop Theodomirilt avastuse kohta, kiirustas oma saatkonnaga kohale, arvatavasti kasutades Rooma teed, mida tänapäeval teatakse kui Camino primitivo. Pühaku säilmete kohale lasi kuningas ehitada väikese puust kabeli. Oma surivoodil jättis kuningas väikesele kirikule 500 kuldmünti. Tema poeg Alfonso III ehitas kabeli asemele juba suurema kivist kiriku. Alfonso II rändamist pühaku säilmete juurde peetakse esimeseks palverännakuks ja kuningat esimeseks Jaakobitee palveränduriks. Peagi hakkasid palverändurid imelist paika külastama. Santiago de Compostela – Santiago, hispaania keeles Püha Jaakobus, Campus Stellae, ladina keeles „tähe põld“ või Compostum, ladina keeles „surnuaed“.
Esialgu olid Jaakobuse säilmed kohaliku tähendusega, aga uudis levis pea ka Prantsumaale. Esimeseks välismaiseks palveränduriks, kellest on teada, oli Le Puy piiskop Gotescalc 947. aastal. Põhja-Hispaania ülikud suhtlesid frankide ülikkonnaga, nii levisid ka ideed ja doktrinaalsed seisukohad kogu regioonis. Kui XI sajandi algul Leoni kuningas Alfonso IV vallutas Galicia ja Gastilia, hiljem La Rioja ja Navarra, ühendades need ühtseks kuningriigiks, kutsus ta Cluny mungad ehitama religioosseid ehitisi käidavale palverännuteele, mis läbis ka moslemite poolt vallutatud alasid. Samuti tõi ta Prantsusmaalt vaimulikke juhtima kirikuid ja haiglaid. Need asutused kindlustasid kristlaste kohalolu, kuid samal ajal aitasid ka palverändureid teenindada. Nad tegid võimalikuks pika palverännaku Jaakobuse hauale. Kohalikud elanikud hakkasid samuti kirikute eeskujul palverändureid aitama ja teenindama. Teele tekkisid uued asulad ja vanad asundused kasvasid palverändurite ja ümberasunud prantslaste tõttu. Tänapäeval meenutavad seda mõningad säilinud kohanimed, nagu näiteks Villafranca Montes de Oca ja Villafranca del Bierzo. Camino Frances – Prantsuse tee sai peamiseks palverännuteeks Jaakobuse hauale ja põhjapoolse rännutee tähtsus vähenes.
Paavst Calixtus II kuulutas 1122. aastal Pühaks Aastaks täiendavalt need aastad, kui Püha Jaakobuse päev ehk 25. juuli kattub kalendris pühapäevaga. Kuni tänapäevani jõuab Jaakobusele pühendatud Pühal Aastal alati rohkem palverändureid Santiagosse kui vahepealsetel aastatel.
Allikas: Palveränd Jaakobiteel: Ajalugu ja tänapäev ning eestlased sellel teel (Epp Sokk, diplomitöö 2012)