Maret (58):
„Eelmisel korral käisin Columbia Peakfreak Enduro jalatsitega, järgmisel kevadel sama firma. Olen katsetanud ka matkasaabastega, eelistan nn mittesaapaid, pigem käimisjalatseid, kerguse pärast. Minu jaoks olid saapad rasked.
Lisaks sellele, et need võiks veidi nn sisse kanda, võiks enne piisavalt harjutada kehalise vormi jaoks. Teel olles on hea tegeleda vaimu ja hingega ning nautida vaateid, treenimata läheb palju kaotsi.
Mul oli kaasas Mefix, villide ja profülaktika jaoks, neid küll tegelikult eriti ei tulnudki. Seekord võtan samuti Mefixi (müüakse meetri kaupa ja on kerge) ning katsun igal õhtul jalavanne teha ning veidi masseerida, ah, kinesioloogilist teipi võtan ka kaasa. Tollal ei lubatud kääre jms lennukisse, ostsin kohapealt.
Lisasokid ostsin ka sealt, praegu olen küll varunud ühed nn kompressioonisokid CEP Compression (saadaval ka põlvikud), reklaami järgi aitavad taastumisele kaasa. Neid veel katsetan, kas on ikka nii head kui reklaamitakse.“
Heikki (69):
„Me oleme kasutanud kogu aeg üht ja sama marki Salomon XA 3D Ultra Midi. Neid on olnud meil juba mitu paari ja nad peavad vastu umbes 2000-2500 km. Sokid on Brigedale. Hoolitseme jalgade eest nii hästi kui võimalik: puhtus, puhtus ja puhtus. Igal õhtul pesemine, vaseliiniga määrimine ja puhtad sokid.
Veel neist kingadest – tähtsam kui kaubamärk on see, et jalanõud klapivad jalgadega.“
Egle (34):
„Mis puudutab saapaid, millega Caminol käisin, siis need olid Keen’i omad (meeste mudel Keen Gypsum WP mid hiking, sest minu numbrit naiste saabaste seast ei leia). Igal juhul ma veendusin, et minule need saapad ei sobinud. Liiga õhukese tallaga ja ei toetanud jalga piisavalt. Ostsin endale korralikud Salomonid hiljuti ja need tunduvad väga head.
Ah jaa, mida võib Keen’i kiituseks öelda, on see, et saapad olid väga kerged (kotiga vahelduseks seljas tassides ei andnud palju kaalu) ja varvastel on ruumi (lai liist). Miks ma Keen’id endale üldse ostsin, oli see, et Eestis pole erilist valikut matkasaabaste osas. Aga midagi pidin valima. Siiski ville mul praktiliselt ei tulnud, sest kasutasin vaseliini ja vahetasin korralikke matkasokke 2-3 korda päevas. Puhkepausid on ka olulised, et ennast käimisega ära ei tapa.“
Jaanus (47):
„Mul olid tavalised Matkaspordist ostetud Gore-tex Timberlandi saapad. Kunagi pigem lihtsamate matkade jaoks ostetud nn linnasaabas. Aga olid ca 4 aasta jooksul nii hästi sisse käidud ja mugavad, et enne caminot ringi vaadates ei leidnud midagi muud, millega oleks julgenud nii pikka rännakut ette võtta. Reserviks olid kotis Timberlandi rihmik-sandaalid. Viimaseid ei läinud rohkem vaja, kui vaid õhtuti jalga pista. Vastu pidasid nii saapad kui jalad 🙂 Läbisime 18 päevaga 520 km. Porto-Santiago-Finisterra-Muxia-Santiago.
Jalgade eest hoolitsemine – kuna trassi arvestusega panime algul veits puusse ja käisime esimestel päevadel tublisti üle 30 km päevas, siis sai mõne villi ka – ööseks niit villist läbi ja hommikul rulliteip peale. Mingit Ice geeli sai ka kasutatud ja õhtul väike jalamassaaž. Päeval võimalusel jalad lahti ja ojasse jahedasse vette.“
Astrid (42):
„Kuna plaanisin kesksuvel läbida Prantsuse raja täispikkuses, investeerisin jalatsitesse ja sokkidesse. Ostsin Garmonti matkajalatsid, millel on vetthülgav pealispind, libisemiskindlad tallad, lai liist, mis on spetsiaalselt naise jala jaoks tehtud, ning hingavad.
Õnnestus saada sellised jalatsid, mille pealispinnal oli kasutatud võrku, spetsiaalselt kuumas kliimas käimiseks. Maksin nende eest küll kenakese hinna, kuid jalanõud olid tõesti ülihead. Peale 900 km läbimist (jõudsin Fisterrasse välja) olid käimad veel täitsa korralikud, ainult talla all olev “prot” oli siledamaks kulunud. Nende jalanõudega kivil/kaljul ei libise, kindlalt võis astuda igasuguste kivide peale, polnud hirmu, et tallavõlv viga saaks, õhk käis jalatsist segamatult läbi.
Kandsin jalatsites spetsiaalseid kuuma kliima jaoks tehtud õmblusteta spordisokke, millel olid tugevdused varba otstes, kanna piirkonnas ja jalapealsel. Neid spordisokke oli mul kaasas kaks paari.
Puhkuste ajal võtsin tihti jalatsid ja sokid ära, lasin tuulekesel sokke ja jalgu tuulutada, vahel vahetasin niisked sokid kuivade vastu. Niisked sokid riputasin haaknõeltega seljakoti külge tuulduma. Õhtul pesin alati oma sokid puhtaks, et hommikul oleks hea võtta.
Garmonti jalatsid on olnud mu elu parim ost, kuid kahjuks rohkem pole ma selliseid võrguga tehtuid näinud. Hetkel on müügil palju kinnisemad.“
Anneli (44):
„Jalatsid on caminol hästi olulised. Et need oleks parajad, mitte liiga kõvad, sissekantud ja soovitavalt suht jäiga tallaga. Käisin caminol madalate, tosse meenutavate Salomoni saabastega. Olin nendega väga rahul. Märjaks läksid küll kiiremini kui nahksaapad (kuigi on gore-tex), samas ka kuivasid kiiresti. Nendega sai käia nii vihma kui päikesega. Kummalgi juhul ei olnud muidugi väga mugav, aga oli talutav.
Peamine hoolitsus jalgade eest olid kuivad sokid ja 2 paari korraga jalas. Kuna meil sadas lõppematult, siis õhtuti oli tihti nii, et kõik sokivarud olidki märjaks saanud. Kui radikaid ei olnud, kuivatasin neid enda jalgade ja käte vastas, pannes märjad sokid pidžaama käiste ja säärte alla. Mõnus ei olnud, aga hommikuks olid kuivad sokid jälle olemas.
Minul ei tulnud väga ville, küll aga olid mu kannad läbi, eriti, kui käisime rohkem kui 25km – siis andsid eriti tunda. Selle vastu ma muud rohtu ei leidnudki, kui et päevateekonnad võiksid olla kuni 25km, mitte pikemad. Tervisi kõigile peregrinodele!“
Alla (29):
„Kui läksin 2011. aastal esmakordselt palverännakule, ei pööranud ma jalatsite
valikule suurt tähelepanu. Valisin poest need, mis tundusid mugavad ning taskukohased
(Columbia Women’s Redmond Mid Waterproof, ostsin ca 60 eur eest soodustusega). Enne teele asumist kandsin need sisse ning olin kindel, et ville ma kartma ei pea. Neid siiski tuli ning sellistesse kohtadesse, kuhu ei osanud oodatagi. Tossud ei olnud veekindlad ning jalad jäid mõnikord märjaks.
Kandsin Suva puuvillaseid sokke. Jalgade hoolduseks oli mul kaasas Scholli jalakreem, mida aktiivselt siiski ei kasutanud. Kui villid tulid, siis panin peale plaastrid, mis kahjuks ei püsinud. Kogenud palverändurid pakkusid Compeedi plaastrit, mida nägin esimest korda. Kuna villid olid väga valusad ja nahk katki, siis Compeed toimis suurepäraselt. Võib öelda, et päästis minu camino.
Lisaks soovitati mulle hommikuti määrida jalgu Compeedi ville ennetava pulgaga. Seda sai kasutada ainult nendel pindadel, kus ei olnud veel ville (samas kus tundus, et hakkavad varsti tekkima).
Enne järgmist palverännakut jalutasin palju, tegin 13-21 km pikkuseid proovimatkasid. Umbes kuu aega enne teele asumist hakkasin jalgu regulaarselt määrima Scholli kreemiga, tegin jalavanne. Teel olles puhastasin õhtuti korralikult jalgu, kasutades jalaviili, masseerisin ja ööseks määrisin Orto värskendava kreemiga (Eesti toode; kummeli, kampri ja meevahaga. Soodne ja väga hea). Hommikuti määrisin tundlikud kohad Compeed ville ennetava pulgaga. Endiselt kandsin puuvillaseid sokke, mis mulle sobisid. Kui värskendav jalakreem sai otsa, siis teised rändurid soovitasid proovida jalakreemi Neutrogena. See oli tõepoolest suurepärane soovitus.
Mul ei tulnud 1000 km jooksul ühtki villi (Camino del Norte ja Muxia-Finisterre, juuni-juuli 2012). Õnneks ilmad olid kuivad ning jalad ei jäänud märjaks. Kandsin samu Columbia jalatseid, mis esimeselgi korral.
2013. aasta aprillis sattusin sattusin täiesti ootamatu olukorda Camino Primitivol. Praktiliselt kogu aeg sadas vaheldumisi vihma ja lund. Salomoni jalatsid (Contagrip Elios 2) ei pidanud vastu. Jalad olid pidevalt märjad. Kui tuli maha lumi, siis hakkas väga külm.
Ostsin esimesest spordipoest veekindlad matkasaapad. Müüja ei osanud inglise keelt, kuid sai kohe aru, mida vajan, kui ütlesin: „Botas – ai ai, quarento uno per favor“. Tõi mulle paari, mis sobis ideaalselt jalga – Vibram Regatta Alpha Pro VXT. Nende hind oli ca 100 eur. Õnneks need jalatsid ei hõõrunud, kuid kuna tegu oli kõrgete tugevate saabastega (loomulikult lahtikäimata), siis muret tegid hoopiski pahkluud. Tänu sellele kõnnak muutus ning tuli uus häda, seekord seljaga. Kandsin hommikuti vanu Columbia jalatseid ning kui need läksid märjaks, siis uusi saapaid.
Hiljuti ostsin katsetamiseks spetsiaalseid spordisokke. Nüüd kannan jalutamise ajal ainult neid. On mugavad, jalad ei higista, kuivavad kiirelt.“
Tiiu (38):
„Mina käisin Caminol 2008. aasta sügisel. Septembri lõpp, oktoobri algus. Kolme
nädalaga Léonist Santiagoni, ca 320 km. Sellel ajal oli seal suht soe. Päeval võis temperatuur tõusta kuni 30 kraadini. Varahommikul teed alustades oli aga päris jahe. Vihma õnnestus saada ainult ühel hommikul ja seda ka pigem õrnalt niisutava uduna.
Matkajalanõude firma nimi ei tule mul praegu meelde. Kinnise ninaga, tagant äravõetava
rihmaga kerged matkajalanõud. Valisin sellise variandi, kuna mul kippus jalg väga sooja saapaga valutama hakkama. Teadsin, et jalats peab vähemalt numbri võrra suurem olema ja et sokid tuleb kindlasti osta spetsiaalsed matkasokid või vähemalt jooksusokid. Sokkide valik läkski hästi kuid jalanõude valikul tegin vea. Seda põhiliselt kanna taga oleva rihma pärast. Arvatavasti tänu sellele rihmale, läksid mul kannakõõlused päris paiste. Jama oli ka see, et ma ei osanud ette näha, kui paiste üks jalg üleüldse minna võib. Jala paisudes hakkas kand hõõruma vastu jalanõu madalat tagumist serva ja tekitas ebamugava villi. Eestimaal olin eelnevalt jalanõusid testinud terve suve. Väga mugavad olid.
Teiseks vahetuseks olid Ecco sandaalid. Valitud põhiliselt selle järgi, et oleksid võimalikult kerged kaasas kanda. Mul olid välja prinditud päevateekondade kaardid, kus oli näha, et Foncebadonist Ponferrada poole teele minnes on pea terve tee ainult laskumine. Vaatamata sellele otsustasin jalga panna sandaalid, sest nendega oli siiski kergem käia kui ilm päeval soojaks läks. Lahtisel kiviklibul sandaalidega uisutades lõpetasin järgmisel päeval peale kümmet, äärmiselt valulikku kilomeetrit, suvalise küla vahel ühel jalal seistes ning bussi oodates.
Olin oma põlvele liiga teinud. Ülejärgmisel hommikul o Cebreirost startides olin varustatud toeka kepiga ning kuni teekonna lõpuni eelistasin kanda siiski matkajalanõusid mitte enam sandaale.
Kuidas ma hoolitsesin oma jalgade eest? Alguses ei osanudki midagi eriti teha, sest polnud lihtsalt sellelaadset kogemust.
Kuna ilm oli palav, siis esimesele etapile Leónist siirdusin sandaalides ja vist suisa ilma sokkideta. Sealt sain hästi kinnistunud teadmise, et varbad tuleks juba eelnevalt ükshaaval ära teipida, vältimaks villide tekkimist täiesti uskumatutesse kohtadesse. Järgmise hästi meeldejääva õppetunni sain mäest laskumisega. Põlvedele oleks siiski abiks kui võtad endale kepi toeks ning kasutad jalanõusid, millel talla all ka pisut mustrit. Normaalsesse suurusesse ja vormi hakkasid jalad taanduma aga alles siis kui Muxia rannas kaks päeva jääkülmas ookeanivees olin patseerinud. Buen camino!“
Helena (28):
„Kandsin caminol vanu botaseid, enam ei mäleta, mis marki olid. Igatahes oli mulle oluline, et olen neid jalanõusid varem ka kandnud ja seepärast võtsingi just varem kasutatud jalanõud. Kuid vähem oluliseks ei ole ka õige sokivalik. Ostsin poest uued spordisokid, sellised, mis hästi jalas istuvad ja millel ei ole õmbluskohti, mis hõõruma võiks hakata. See oli kogenud sõprade soovitus. Jäin oma valikuga rahule ja kõndisin tookord 125 km 6 päevaga. Lõpupoole tuli ka üks suurem vill varbale, kuid ega see ju palverändurit ei peata.“
Reet (34):
„Ma olin caminol veidi luks-jalutaja, sest mul oli kaasas 3 paari jalatseid: LaSportiva matkasaapad, Keen sandaalid ja Vibrami “fivefingers” sussid. Kasutasin kõiki paare vaheldumisi ja vahetasin jalanõusid iga päev poole päeva pealt, et anda erinevatele jala osadele puhkust. Sain oma camino ainukesed villid kõige esimesel päeval, mil jalutasin terve päeva matkasaabastes. Peale seda oskasin märgata väikesemaidki märke potentsiaalse villi tekkest ning vahetasin kohe jalanõusid või panin midagi hõõrumist leevendavat pitsitavale kohale.
Hõõrumise vähendamiseks kasutasin vastavalt olukorrale kas topeltsokke, riidest teipi (seda mida müüakse apteegis rullina) ja kui vajasin lisapehmendust, siis kasutasin õhukest poroloonist sidet. Ülioluline osa minu igapäevasest jalahooldusprotseduurist oli jalgade kreemitamine rasvase kreemiga igal hommikul enne teele asumist ning igal õhtul enne magama minekut.
Kandsin alati sokke, isegi sandaalidega… mis ei näe just kaunis välja aga terved jalad olid antud olukorras mu prioriteet. Teel olles tegin ka pause ning iga veidikenegi pikema pausi ajal võtsin jalad paljaks ning võimalusel kastsin nad külma vette. See oli värskendav ja kosutav igas mõttes. Buen camino!“
Jane (39):
„Garmont´i matkasaapad ostsin kolm kuud enne minekut ja kandsin need usinasti sisse. Võtsin kõrged saapad ja olen selle valiku juurde ka edaspidi jäänud, sest hüppeliigese nikastused on kerged tulema ja pigem ei taha riskida. Õhtuti käisin ringi villastes sokkides.
Põhjalikult panin mööda sokkidega, aga väga suuri villiprobleeme ei mäleta. Mõned tulid, aga neist sai jagu plaasterdamise ja Compeed´i kreemiga.
Vahetult peale päevateekonna lõppu tegime jalgadele venitus- ja lõdvestusharjutusi ning massaaži.“
Maarika:
“Seekordse camino jalanõud on järgmised: XA PRO 3D ULTRA 2 W women’s Running Trainers. Ka varasematel kordadel olid mul sarnased.
Valik toimus algselt nii, et ATSport oli nõus mind minu pikal caminol jalanõudega sponsoreerima aga et need osutusid esimesest hetkest peale väga mugavateks, siis olengi sarnaste Salomonide juurde jäänud.
Mina ei pea vajalikuks caminol päris matkasaapaid kanda, kuna tegu on siiski pikemat sorti jalutuskäiguga, mitte tõsise mägimatkamise ja turnimisega. Eelistan kergemaid ja hingavamaid jalanõusid kui matkasaapad.”
Kalli:
“Mõlemal caminol on mul jalas olnud Salomoni firma tossud (vist laste omad, hästi kerged ja peal on võrk). Kaasas olid ka teised kerged jalanõud. Kindlasti peab olema kahte sorti jalatseid (vahelduseks ja kui miskit peaks ühtedega juhtuma) ning kindlasti mitu paari sokke nende sisse (naturaalsed, näit. puuvill või segu). Ja loomulikult võtsin kaasa plaastrid, teisel korral ka mingi pulga, millega kohe määrida, kui vill on tekkimisel. Ja kõigi jaoks odavad sisetallad, mis sisaldasid sütt. Ei soovitata panna sisetaldu firma jalanõudesse, aga kellel neid polnud ja endalgi, kui vill oli tekkinud, sai lõigata sisetalla sisse väike villikujuline auguke, siis vill oli päris tallast veidi kõrgemal ja ei hõõrunud.
Vist sai peale käimist ka pandud peale eukalüpti lehti, ei mäletagi täpselt. Õhtul jalgade pesemine. Ja ikka pidi vaatama, et liiva talla alla ei satuks. Ja ilma villideta ei pääsend, aga arvan, et mu vaevused olid väiksemad kui teistel. Mõlemal korral läks parema varba küüs siniseks. Selle vastu pole osanud miskit ette võtta.”
Alla (56):
Enne esimest caminot ostsin poest jalatsid, mida soovitas müüja – kerged Nike vabaaja jalatsid. Nad ei olnud mõeldud käimiseks ebatasasel kivisel teel. Tald oli liiga õhuke ja pehme ning ma tundsin iga kivi. Teisele caminole minnes valisin Salomoni matkajalatsid. Olen nendega väga rahul. Nendes on käidud juba kolmel caminol!
Külli (49):
„Caminol, sellel prantsuse teel käisin 2006.aasstal. Eelnevalt lugesin läbi kogu teabe, mille internetist leidsin, viited leidsin www.trip.ee.
Jalatsiteks ei olnud matkasaapad, olid kõndimiseks mõeldud Salomoni jalanõud. Kõndimise lõpetanud, vahetasin need rihmikute vastu. Sellised korralikud sportsandaalid, tugeva tallaga.
Igal õhtul masseerisin ja kreemitasin jalgu. Niikaua oli kõik hästi, kuni ühe jalanõu ninaosa läks katki, pakatas. Tekkis mingi luupõletik parema jala sääreosas. Väga valus oli liikuda ja siis tekkisid ka esimesed villid, sest hakkasin jalga hoidma. Luupõletiku vastu panin jääd valutavale kohale iga kord kui kõndimise lõpetasin, nii kaua kuni valu järele andis, umbes nädala. Ja villide tõttu tuli kõndida vahel rihmikutega.“
Sirje:
“Palveränduri terved jalad on oluline eeldus raja läbimiseks. Seepärast on vaja neid enam-vähem töökorras hoida, vähemalt matkatee lõpuni. Missugused jalatsid kellelegi sobivaimaks osutuvad, tehakse tihtipeale kindlaks katse ja eksituse meetodil.
Oma esimesele caminole, Portugali teele minnes, välistasin enda jaoks kõigepealt spetsiaalsete matkasaabaste hankimise. Pidasin neid raskeiks ja umbseteks ning väljaminekut saabaste ostmiseks ülearuseks. Ette öeldes olen sellel arvamusel siiani.
Teadsin, et vajan kahte paari jalanõusid. Varujalatsid ongi jäänud kõige kaalukamaks osaks mu seljakoti sisust.
Astusime rongist maha Tui jaamas, pärastlõunal. Märkasin oma elu esimest kollast kammkarbimärki jaama lähedal ja pikemalt mõtlemata , adrenaliin laes (või taevas), tormasime teele. Mul jalas sandaalid, sokkideta. Rada oli vaheldusrikas, kivine ja kruusane, aeg-ajalt tundus nagu hõõruksid liivaterad talla all. Püüdsin neid välja puistata. Mõne tunni pärast tegin vähe pikema peatuse ning otsisin kotist sokid välja. Algul tundus asi paranevat, veidi aja pärast hakkas jälle miski talla all kõndimist häirima. Õhtul jalataldu uurides leidsin sealt mitu toredat villi, just nendes kohtades, kuhu sandaalidel varvaste jaoks nn pesad vormitud. Ville ma katki ei torganud, need ei olnud veel väga suured ja vesised, jahutasin jalgu külma voolava vee all. Hommikul võtsin kasutusele oma teised jalanõud, Miss Sixty pehmest nahast tennise-taolised, sõbranna annetas neile oma varudest pehmed sisetallad. Puhtad valged niidisokid jalas, kõndisin rahulikult ja rõõmsalt umbes 100 kilomeetrit Santiago de Compostelani. Pikemat teekonda ei oleks need jalatsid siiski vastu pidanud, talla ja pealse vahele oli juba paras õhuava tekkinud.
Oma teisel caminol, Põhja teel, olin varustatud peaaegu samamoodi või natuke halvemini… samad tekstiilist sandaalid ja Nike ́i kummitallaga nn balletikingad. Alustasin teekonda Avilese lennujaamast. Mõnus pehme ja kerge käimine. Parasjagu tõuse, mis justkui erilist pingutust ei nõudnud. Jalad arvasid aga midagi muud. Saime kolmandal-neljandal päeval mingi veidra jalapaistetusnakkuse. Kolm naist meie viiesest seltskonnast, kusjuures kaks terveksjäänut olid erinevate probleemide tõttu paaril päeval ühiskondlikku transporti kasutanud. Paistetus oli jäme ning valulik, kõndimine muutus päevateede lõpus aeglaseks ja komberdavaks. Avastasime valuvaigistid ja aitasime end nendega, üks tablett keskpäeva paiku sisse ja võis jälle edasi liikuda. Santiagosse jõudes, tegelikult juba enne seda, oli paistetus koos valuga kadunud, villidest pääsesin seekord täiesti.
Tallinnasse tagasi jõudnud, astusin sisse Sportlandi poodi ja ostsin soodusmüügist suvised kerged õhuaukudega tossud. Käisin nendega järgmise suveni igal sobival juhul ning oma kolmandale caminole minnes ei tekkinud üldse enam küsimust, missuguseid jalanõusid kanda. Kõndisin raja läbi vabana kõikidest jalaprobleemidest, vajadusel läbi pori ja vee. Jalatsid kuivasid peaaegu sama kiiresti, kui märjaks olid saanud, tald oli pehme ja pealsed venisid vastavalt liigutustele.
Tähtis on puhaste pehmete puuvillaste sokkide varu. Igaks juhuks 4-5 paari, öömajades on enamasti võimalik neid pesta. Sokivahetus pärast jalgade pesemist tundub parima palsamina.
Nii et, kui keegi kõhkleb retkele minekus sobivate jalatsite puudumise pärast, siis soovitan katsetada ja olla loominguline.”
Margit (43):
“2010, kui tegime oma esimest matka tütrega prantsuse teel, siis enne lugesime erinevaid foorumeid, et ennast kurssi viia jalatsite osas. Ostsime ka kerged, õhku läbilaskvad botased, spets matka jaoks, nagu kinnitati ja nendega me keerasime jalad esimese nädala jooksul nii tuksi, et seda on siiani kole meenutada teel olles ostsime ühest spordipoest kõndimiseks mõeldud sandaalid ja need päästsid meie matka. neid sai timmida täpselt meie paistes ja villis jalgade ümber, nad hingasid ja ei pitsitanud kuskilt.
Järgmised matkad (camino del norte ja camino de madrid) olen teinud ainult spordisandaalidega ja pole rohkem ühegi villi ega muu vaevusega kimpus olnud. Neid sandaale sai hõlpsasti ära, et ettetulnud veekogudesse oma jalad pista või puhkehetkel niisama jalast võtta. vahetusjalatsiteks vabal ajal olid ainult varbavaheplätud. Ja jätkan samasuguste jalatsite kandmist oma järgmistel matkadel.
Käin caminol ainult augustis, siis pole probleeme ei külma ega märjaga.”