Kokkutulek 2014

Jaakobitee palverändurite IV kokkutulek, 25.07-27.07.2014

jakobi_Palverändurid-on-sihile-jõudnud.-copyPalverändurid on sihile jõudnud, 27. juulil 2014

Palverännakul Pärnu-Jakobi kirikust Tori sõjameestekirikusse

Sel suvel peeti Pärnu-Jaagupis juba IV Jaakobitee palverändurite kokkutulekut.

Palverännul Jaakobiteel ehk Hispaanias Santiago de Compostelas käinute kokkutulek on alguse saanud 2011. aastal. Pärnu-Jaagupit Eestis ja Santiagot Hispaanias seob püha Jaakobus, palverändurite pühak, kelle säilmed puhkavad Santiago de Compostela katedraalis.

Palverändurite kokkutulek toimub 25. juulile, jaagupipäevale lähimal nädalavahetusel. Sel aastal osutus jaagupipäev ürituse alguspäevaks. Tavapäraselt rännatakse kirikust kirikusse, sedakorda Pärnu-Jakobi kirikust Tori Eesti sõjameeste mälestuskirikusse.

Reede, 25. juuli

Juba traditsiooniks kujunenud kokkutulekul kohtusid mitmendat korda osalejad ja uued tulijad, üks või mitu korda Jaakobiteed käinud ja alles minekut planeerijad, erinevate kristlike konfessioonide liikmed ja nn uue vaimsuse kandjad, eesti, vene ja saksa keelt emakeelena kõnelejad.

Kokkutulek algas kontserdiga, mille Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja Tõnu Taremaa ava- ja õnnistussõnadega sisse juhatas. Kontsert oli heategevuslik ja tänuks Pärnu diakooniakeskusele toidupanga tegevuse eest. Vabatahtlikud olid ka ise kohal koos palveränduritega Pärnu-Jakobi koguduse naiskoori ja nende sõpru «Kolm meest said kokku» kuulamas.

Kontserdi järel õnnistas ja pühitses Kambja koguduse õpetaja Andrus Mõttus igat kokkutulekul osalejat eraldi, koos palvetati. Protsessioonis läksid õpetajad ja palverändurid kirikust välja «Non nobis domine …» saatel.

Teekond viis esimesse ööbimispaika, sõbralikku Jaani tallu Valistre külas. Õpetaja Mõttuse jutustused tema enda palverändudest Santiago ja Rooma teedel panid inimeste silmad särama ja suud naeratama. Rõõm oli olla osaduses.

Laupäev, 26. juuli

Päev algas ühise hommikusöögi, asjade pakkimise ja teelesaatva vaimuliku mõtisklusega. Palverändurid said endale palvepärlid, milles iga pärl kannab üht teemat. Teel ootasid neid ka tähised, milleni jõudes võis rändur hetkeks peatuda ja edasi minnes konkreetsel teemal mõtiskleda või palvetada. Head sõnad ja tehnilised juhised kaasas, asuti minekule.
Esmalt viis tee otse üle heinamaa, läbi naatide ja nõgeste, lisaks ka üle ja läbi kraavi.

Suurele teele jõudnutele näitas kollane nool õige suuna kätte ja rändurid jagunesid peatselt väiksemateks või suuremateks gruppideks või kõndisid päris üksi. Ilm tõotas tulla väga palav ja päikeseline – meile oli antud otsekui ekstra selle suve üks esimesi kuumemaid päevi.

Tabria külast läbi minnes märgati esimesi palvetähiseid. Peale palvetamise on teel suur osa kohtumistel teise inimesega, tema looga, arusaamistega, maailmaga. See on midagi, mille puudumisest tänapäeval palju kõneldakse, siin saab see võimalikuks. Nõnda nagu «suurel» Jaakobiteelgi.

Päike oli üha palavam ja pilvedest polnud juttugi, Suigu küla rahvamaja kiviseinte jahedus oli sestap vägagi teretulnud. Murru külaselts oli ränduritele rahvamajas valmistanud imehea lõunasupi, kohvi ja hästi palju sidrunivett ning lisaks andis seltsirahvas meile hetkel ülimalt hädavajalikku informatsiooni lähima ujumiskoha kohta.

Ujumisest ei öelnud ära muidugi ükski rändur, vesi karjäärijärvekeses oli puhas ja värskendav ning andis jõudu viimaseks kolmandikuks. Muidugi, kilomeetri pärast oli kõik endine: palav, päike, janu … Mõnelgi teelisel oli üsna raske. Murru küla vahel selguski, et ühe ränduri jalad on rohkem villis kui terved ja kõndimine tuli autosõidu vastu vahetada.
Veel üks peatus väikese metsatiigi kaldal ja viimased kilomeetrid. Palveränduri jaoks raskeim on noolsirge tee, mis tavaliselt tundub igavesena. Seekord oli selline lõik vahetult enne 28kilomeetrise päevateekonna lõppu.

Viimaks nägid rändurid üle Pärnu-Rakvere maantee suurt puust viita, millel kiri «Kokkutulekule» ja külge seotud hulk õhupalle. Tuka talu üllatas tulijaid vaikse ümbruse, sooja vee, küllusliku toidu ja saunaga. Tänulikkus kiirgas kõigist osalejatest ja kiitvaid sõnu jätkus hommikussegi. Õhtu kulges ühises vestlusringis möödunud päeva, palve ja palverännu teemal. Lausa füüsiliselt oli tunda rõõmu kohalolust, rännukaaslastest, lihtsast osadusest.

Pühapäev, 27. juuli

Hommikusöök päikeselisel terrassil. Kirjutasime külalisraamatusse, pakkisime telgid ja seadsime end minekule. Soomaa rahvuspargi veerel rännates oli loomulik, et retk jätkus kanuudega. Neli kilomeetrit veel jalgsi ja olimegi Oltsi talu õuel, kus rändurid said põhjalikud juhised, kuidas kanuud juhtida, aerutada, ümber ajada … Vabandust, ümberajamist vältida.
Oli küll tegemist, et käredamates kohtades kividest kinni jäämata mööda saada. Või siis ikkagi kanuud lahti kangutada. Igal juhul jõudsid kõik rändurid Tori kirikuni, kärmemad kanuutajad said veel korra supeldagi.

Jälle kogunesime ja kõndisime ühiselt altari ette, kus jäime tänupalvesse, et Jumal meid teel hoidis ja kaitses. Osalejad said tunnistuse, et on palverännu läbinud, kirikust kirikusse jõudnud.

Tegime tavakssaanud ühise pildi ja kohvilauas sai igaüks veel südamest olulise teistega jagada.

Aeg sai täis, palverändurid jätsid üksteisega kallistades nägemiseni ja pudenesid autodesse-bussidesse, kaasas teadmine, et kui Jumal lubab, siis kohtume järgmisel aastal jälle.

Autor: Jane Vain
Eesti Kirik, Nr 36/37, 17.09.2014

Eesti Jaakobitee IV palverändurite kokkutuleku voldik:
voldik

Share on FacebookTweet about this on TwitterEmail this to someonePrint this page